Paprikat leidub eri kujuga ning mitut värvi: punast, oranži, kollast ja rohelist. Ent kui tervislik ta õigupoolest on?

Hea FreshMAGi lugeja!

Kas oled kuulnud, kust tuleb sõna „paprika”? Üldjoontes on see meieni jõudnud serbohorvaadi keelest saksa keele vahendusel, tähendades sisuliselt piprakest. Punapipraks võime paprikat soovi korral nimetada meiegi.

paprika

Meeltmööda nii vürtsi kui ka köögiviljana

Tänapäeval tarvitatakse paprikat söögitegemiseks pea kõikjal maailmas – nii maitseaine kui ka köögiviljana. Teravamat paprikat ehk tšillit armastatakse eelkõige lõunapoolsetel aladel, näiteks Mehhikos. Kõige tuntum paprikast valmistatav maitseaine on paprikapulber. Seda on mitut sorti, vastavalt teravusele. Maitseaine valmistamiseks tuleb paprika viljad esmalt kuivatada ja seejärel jahvatada. Teravamat maitseainet tehakse mitmesugustest tšillisortidest, näiteks Cayenne’i pipart valmistakse Cayenne’i tšillist. Lisaks valmistatakse paprikast vürtsikaid kastmeid, nagu sambal oelek, Tabasco kaste või ajvar.

Sugulus tomati ja kartuliga

Paprika kuulub maavitsaliste sugukonda ning on seetõttu lähisugulane baklažaani, kartuli ja tomatiga. Toiduvalmistamisel kasutatakse kartulitaime maa-alust mugulat, paprika puhul aga vilju, mida samuti nimetatakse paprikaks. Ent viljade värvuse, suuruse ja teravuse alusel on sel teisigi nimetusi. Näiteks kuuluvad ka peperoni ja tšillipiprad paprika perekonda.

Pärit Lõuna-Ameerikast

Algselt pärineb paprika Lõuna-Ameerikast, täpsemalt piirkonnast, mis jääb Brasiilia ja Boliivia vahele. Loomade ja iseäranis lindude vahendusel levis paprika aegamisi Kesk-Ameerikani. Leiud Mehhikost annavad tõestust, et paprikat kasvatati sealsetel aladel kultuurtaimena ja inimestele söögiks juba 7000 a eKr. Tänapäeval on paprika kasvatamine levinud terves maailmas.

Paprika kuju loeb

Üldjoontes eristatakse vürtspaprikat, mis sisaldab ohtralt kapsaitsiini (sellest hiljem pikemalt) ja maitseb seetõttu üsna teravalt, ning söögiks tarvitatavat paprikat, milles on vähe kapsaitsiini. Kui söögipaprika on kujult pigem paks ja ümar, siis vürtspaprikasordid on piklikumad ja saledama kujuga. Samuti erinevad nad maitse poolest: sorte on mahedamaitselistest teravateni. Kõikide puhul on aga ühine, et nad on tervislikud, äärmiselt vitamiinirikkad ja sisaldavad vähe kaloreid.

Värv näitab küpsusastet

Paprika, mis pole veel küps, on alati roheline. Küpsedes omandab vili kollasemaid või punasemaid toone, samuti muutub maitse magusamaks. Koostisosade mõttes aga ei ole suurt vahet, kas paprika on punane, kollane või roheline. Terviseteadliku inimese jaoks on paprika eeliseks ka väga väike kalorsus: vastavalt vilja küpsusastmele on 100 grammis paprikas kõigest 19–28 kcal. Kalorite napp arv on seotud sellega, et 100 grammis paprikas on vaid 3 grammi süsivesikuid, 0,3 grammi rasva ja 1,1 grammi valku.

Sisaldab ohtralt C-vitamiini

Peale väikese kalorsuse on paprika väga kasulik ka mitmekesise koostise tõttu. Paprikas on suurel hulgal näiteks kaaliumi, magneesiumi, tsinki ja kaltsiumi. Samuti on paprikas palju vitamiine: A- ja B-vitamiini kõrval sisaldab see iseäranis suures koguses C-vitamiini. Võrreldes teist värvi paprikatega, on punases viljas C-vitamiini kõige rohkem. Kui 100 grammis rohelises paprikas on ligi 140 milligrammi C-vitamiini, siis punases tomatpaprikas ligi 400 milligrammi. Seetõttu kuulub paprika kõige C-vitamiinirikkamate toiduainete hulka.

Paprika teised koostisosad

Paprika sisaldab ka flavonoide ja karoteeni. Flavonoididel on antioksüdeeriv toime, mistõttu on neil inimese tervisele suur mõju. Nad toimivad kehas kui radikaalipüüdjad, kahandades teatud haigustesse haigestumise riski. Flavonoidide suurema manustamise korral alaneb südame- ja veresoonkonnahaiguste oht. Karoteeni esineb eelkõige värvilistes viljades. Ka neil kui antioksüdantidel on rakkusid kaitsev toime. Paprikakauna värvitoon varieerub karotenoidide eri värvainete tõttu. Enamik karotenoide on punased, ent on ka kollaseid värvaineid.

Teravat maitset põhjustab kapsaitsiin

Kapsaitsiin ei ärrita keelel mitte maitsmispungasid, vaid kutsub esile hoopis kuuma- ja valuaistingu. Paprika teravuse määramiseks võetakse appi Scoville’i indeks, mis näitab vilja kapsaitsiinisisaldust. Tavaline söögipaprika liigitub sellel skaalal mahedaks, kirsspaprika või peperoni aga pikantseks, jalapenod on poolteravad, Cayenne’i pipar on terav.

Paprika on parim toorelt

Täiskasvanud inimese päevase C-vitamiinivajaduse rahuldamiseks piisab ekspertide hinnangul juba poolest paprikast. Kuna C-vitamiin nagu ka selles sisalduv karoteen on kuumatundlikud, soovitatakse paprikat süüa toorelt ehk kuumtöötlemata. Põhjuseks on asjaolu, et karoteen paikneb rakuvaheseintes pisikestes õlitilgakestes, mistõttu on see väga hästi kättesaadav. Paprikat keetes või küpsetades pääseb see aga välja ja hävib.

Paprika teised head omadused:

  • soodustab seedimist
  • võitleb soolte loiduse vastu
  • ergutab vereringlust nahas, südames ja maos
  • tihendab kapillaare
  • ennetab tromboosi
  • tugevdab sidekudet
  • tugevdab kaitsevõimet infektsioonide suhtes
  • abistab lihasvalu ja artriidi korral

Paprika tervendav toime

Juba Ameerika põliselanikud tarvitasid paprikat ravivahendina, näiteks artroosi korral. Tänapäeval teavad paljud paprikat reumaatilise valu leevendamiseks kasutatavate plaastrite kaudu. Ent ka lendva või migreeni korral on põhjust tarvitada kapsaitsiini sisaldavaid tooteid. Kuna paprikas on ohtralt C-vitamiini, aitab see ennetada südameinfarkti ja vähendada vereringehäireid.

Paprika säilitamine

Tavapärase hoidmise korral säilib paprika külmikus 17 päeva, Liebherri BioFresh-Safe’i (HydroSafe) sahtlis koguni 30 päeva. Paprika sobib väga hästi ka külmutamiseks – enne tuleb see pesta ja tükeldada. Muuseas säilib blanšeerimata paprika ligi kuus kuud, ent 2–3 minutit blanšeeritud paprika ligi aasta.

Too oma toidulauale rohkelt värvi ja vitamiine – proovi paprikat juba täna!