Šampanjat on kaua peetud vahuveinide seas kõige eksklusiivsemaks, kuigi nagu kõik veininautlejad teavad, tähistab see sõna eelkõige vahuveine, mis on toodetud Champagne regioonis Prantsusmaal, Pariisist idas. Küll aga kasutavad üldist väljendit “vahuvein” isegi tõelised veinigurud tihti valesti, nimetades nii kõiki teisi klaasis kihisevaid veinijooke.
Euroopa veiniseadus määrab selgelt erinevused meile pakutavate vahuveinide hulgas. Esiteks on suur vahe vahuveinide ja poolvahuveinide vahel sõltuvalt süsihappegaasi sisaldusest. Vastavalt EL määrusele on poolvahuveinid joogid, mille süsihappegaasi surve on vähemalt 1 bar, kuid mitte suurem kui 2.5 bari, ehk neis on vähem “mulle”. Paljud lihtsamad Prosecco veinid jäävad poolvahuveinide kategooriasse ja on seega liigitatud “Frizzantedeks”.
Tõeline vahuvein peab olema süsihappegaasi rõhuga vähemalt 3 bari. Siiski ei tähenda see, et tegemist oleks kvaliteetvahuveiniga. Kõrge kvaliteediga vahuveinid peavad vastama veelgi karmimatele tootmisprotsessi nõuetele, näiteks peavad sellised vahuveinid olema hoiustatud määratud miinimumeprioodi jooksul ning nende alkoholisisaldus peab olema vähemalt 10%.
Teiseks, süsihappegaasi sisaldus kvaliteetvahuveinides ei tohi olla kunstlikult lisatud nagu lihtsamate vahuveinide puhul tavaks, vaid see peab olema tekkinud teistkordse käärimise käigus. Proseccot võib seega nimetada kvaliteetvahuveiniks vaid siis kui see vastab kõigile ülaloodud tingimustele. Sellisel juhul on vahuveini sildil märge “Spumante”, mitte “Frizzante”
Sul on selle artikli kohta küsimusi? Palun kirjuta meile! Kasuta artikli all olevat kommentaarivormi või võta meiega Facebookis ühendust.
Autor: Frank Kämmer
